Anuksen pirin Ylägien kyläzes eläy tovelline karjalaine nerokaššali Šidarev Vladimir Andrejevič. Sulakuul häi täytti 60 vuottu. Kaiken oman ijän Vladimir Šidarev eläy omas roindukyläs da hänel nikonzu ei olluh mieles vaihtua sidä mittumahtah toizeh eländykohtah. Kyläs elos ei ole kebjei, gu ruaduo on kylläl. Vladimir puaksuh tulou abuh omile hierulazile, a rahvas luaskavah luaduh kučutah händy Volod'akse. Hyö ollah ylen hyväs mieles, gu eletäh moizen hyväntahtozen da nerokkahan miehen rinnal.
Ylägies eletäh ruadajat rahavas. Piikkoilan eläi L’ubov Nesterova da Simanniemen tousan aktivistu Galina Kovalevič vietäh suurdu yhtehisty ruaduo kyläeloksen hyväkse. Mondu vuottu hyö kirjutetah projektoi da suaduloih jengoih äijän midä kohendetah, ostetah da parandetah kyläs. Sen ližäkse hyö järjestetäh kaikenmoizii pruazniekkupidoloi, pietäh yhtehisty ruaduo kyläläzienke. Heijän ruado nägyy joga kohtas daigi rahvas himol tullah heile abuh. Vladimir Šidarev on heile alallizennu abuniekannu joga dielos.
— Kirvesty käis pidämäh opastuin omas tuatas, a sit vahnembis miehis jo ruadoh tulduu opastuin. Ruado mečäs ei ole kebjei, ga yksisama niilöi vuoziloi mustelen puaksuh. Mittumat hyvät rahvas oldih. Ruadajat. Kyläsgi rahvastu eli ylen äijy, Vladimir mustelou.
Vladimir Šidarev hyvin maltau omua kieldy. Hänen perehes sil paistih kaikin. Tänäpäigi, jo vahnembien kuoltuu, mies parembi algau paginan omal kielel, migu ven'akse.
— Tuatal joga dieloh oli mittuinetah sananlasku karjalan kielel. Toiči net sanat nostah pondomaspäi, da kerras mieli kohenou, iče Vladimir ližiäy.
Suuri kaksikerroksine Šidarevan da Levontjevien perehien taloi tänäpäigi on ylen hyväs kunnos, hos sil on jo enämbi sadua vuottu. Passibo Vladimirale, ku pidäy sit huoldu. Muaman maijonke imi häi kai kodiruadoloin viizahukset. Äijän mih häi opastui omas tuatas, ga muaman da buaboloin nerotgi hyvin päittih elokses.
— Vahnembat igä ruattih lebopäivittäh. Tuatto jälles voinua ruadoi spluaval, a muamo oli poštal telegrafistkannu, ka miehele mendyy igä ruadoi peldoruadoloi da žiivatoinke souhozas. Žiivatoinke mittuine lebopäivy. Heidy syöttiä, juottua da vie lypsiä pidäy. Buabo kačoi nelli lastu. Kai brihačut. Ei olluh kebjei vikse buabal, ga pahua sanua hänes emmo kuulluh. Pienembienke oli buabal yksi keino olla rauhas. Häi yhty lastu sidoi vyödälyksel yhteh stolanjalgah, tostu vastualpäi, gu ei pajettas da toine tostu tavattas. Mittuine viizas buabo oli. Lapsil ei ole atkal daigi torua ei syty, Vladimir mustelou.
Šidarevan kois aiven piettih žiivattua. Oli lehmy, lammastu, kozua, poččii, ga heiniä oli jygei suaha. Tuulosjovel oldih heijän nurmipalat. Sinne käydih niittämäh da venehil tuodih kuivatut heinät omah pihah. Heiniä pidi varustua äijy, ku tahnuos oli syöjiä.
Šidarevan brihačut joga dielos oldih vahnembien rinnal. Sitgi kazvettih ruadajikse da kaikkeh maltajikse. Vladimir Andrejevič on nuorin lapsi perehes. Häi eli vahnembienke heijän jälgipäivissäh da tänäpäigi omas kois pidäy huoldu sih samazeh tabah, mittumah elettih vahnembat.
— Vellet naidih. Jäin elämäh muaman da tuatanke. Hyö vanhattih da abuu heile pidi enämbi, migu enne, Vladimir jatkau.
Ga Šidarevan vellekset kogo aijan pietäh yhtevytty.
Nämmil päivilgi hyö tullah abuh toine toizele joga dielos. Yksi vai velli voibui da kuoli, ga hyö nygöi neveskäle autetah. Tuatto opasti poigii pidämäh kirvesty käis. Vladimiral se dielo on mieldy myö da tuligi ruavokse kaikekse igiä. Sen ližäkse Vladimir salvoi kaikile vellilöile da rodnilegi kylyt.
Maltau häi päččilöi kohendua, maltau parniekat luadie, kalat suaha da kuivata, marjat, sienet da grivat talvekse varustua, da vie mečäs lövvettylöis puupalazis vestiä kummakastu rahvastu da žiivattoi kyläläzile ilokse.
Yhten kerran häi löydi koin čardakal vahnat kangaspuut da kohendeli net. Buabo oli nerokas poloviekkoin kuvondas, a brihačut puaksuh nähtih händy sit dielos, vot i tuli Vladimiran piäh ičel kohendua kangaspuut da luadie vahnois sovis poloviekkoi.
Kaikele kyläle diivokse kylänpruazniekkupäivänny mies toi pihale kangaspuut da kaikile ozutti, kui se ruado menöy. Tahtojua opastua sih dieloh oli ildupimiessäh. Hosgi iče Vladimir muhunke sanou sidä ruaduo akkoin ruavokse, ga ičehäi ozutti, ku miesgi voi ihan hyvin sidä luadie. Nämmil päivil häi oli myönnyh kaksi poloviekkua, kolmas on vie ruavos.
“Rahvas himol ostetah”, sanou häi.
Ylägien eläjät enimite ollah Jumalah uskojat rahvas. Monis hieruloishäi rahvas nygöi pietäh huoldu vahnois časounois da kirikkölöis. Mugai on Ylägies. Kyläs on oma časounu, kus pietäh pruazniekkusluužbii. Vladimir Šidarev avvutti azuo ristan Simanniemes da kohedeli hapannuon
kupolan pienes časounazes suaduu papis blahosloven'n'ua. Himoittau toivottua Vladimir Šidarevale hyviä elostu omal roindumual. Anna Ylägii vuozi vuottu vai čomenou da anna nerokastu rahvastu meijän mual rodieu päivy päiviä enämbi.