Minun baban sarnad. Lahj jänišalpäi

Minun baban sarnad. Lahj jänišalpäi

Marija Aleksejeva
12.07.2024
Maria Aleksejeva johtutab sarnoid, miččid hänele staronoiči laps’aigal hänen baboi. Necil kerdal penikaine Mašoi lähteb ičeze vanhembidenke heinäntegole. Nece sarn starinoičeb, kut mäni emäine radpäiv nitul.
Ende küliš oli äi heboid, lehmid, kanoid, sigoid da toižid kodiživatoid. Radod-ki niidenke oli äi. Kuva: Lida Žukova
Ende küliš oli äi heboid, lehmid, kanoid, sigoid da toižid kodiživatoid. Radod-ki niidenke oli äi. Kuva: Lida Žukova

Minä jo olen starinoičenu teile ühten neniš sarnoišpäi, miččid minun baboi meleti iče minun polhe. Täl kerdal tahtoižin starinoita völ ühten. Minä olen külälaine, olen sündunu Toižeges. A ende, minun laps’aigas, küliš oli äi heboid, lehmid, kanoid, sigoid da toižid kodiživatoid. Niidenke radod oli äi: pidi sötta niid, puhtastada tannast da tetpas pidi panda heinäd varha. Minun baboil da dedoil oliba vazad, lehm da kanaižed, sikš kezal mö kaik mänim heinäntegole, ved’ heinäd pidi äi. I nece istorii, miččen starinoiči minun baboi kuti sarnaižen, oli heinäntegol.


Irdal oli läm’ heinku, sä oli hüvä, endegläšt dedoi niti pöudod, kaik hein oli jo kuiv da tuli aig kerata sidä. Aigaližel homendesel kaik kanznikad, heimolaižed tuliba babannoks da dedannoks, kaik oliba radsobiš, haravoidenke da hangoidenke. Eskai pičukaine Mašoi jo seižui bat’anke da mamanke, hänen kädes oli penikaine harav. Nece oli hänen ezmäine heinäntego, da hän oli hüviš meliš, miše händast ottihe rata ühtes kaiken kanzanke. 

Baboi läksi pertišpäi da sanui kaikile: ”Ei sa rata tühjan vacanke, minä keitin oland’ad, munapirgad da lüpsin lehmän. Mängam ezmäks sömha!” 

Kaik mäniba pertihe, honuses jo oli vaumiž sur’ stol. Sömäd stolal oli äi, kaik söiba surel tahtol, ved’ teziba − edes linneb jüged radpäiv. Vaiše Mašoi ištui bat’an rindal da ei sönd nimidä. Baboi küzui Mašal: 

— Mikš sinä, vonukaine, ed sö? Ved’ sinei pidab äi väged, miše rata haravol!” 

— En tahtoi nimidä! − sanui Mašoi. 

Baboi oli opalas sen tagut, no ei voind nimidä tehta – mugoine nenakaz oli pen’ vonukaine. Kanznikad söiba murginad da läksiba pertišpäi. 

Kaik keraziba ičeze radkalud, dedoi avaiži traktorad. Te nitüle oli lühüd, sikš ken-se läksi jaugai, no Mašoi bat’anke da mamanke pätiba ajada traktoral, volokušil. Nece lujas tuli mel’he Mašale, ved’ om lujas melentartušt ajada volokušil ezmäižen kerdan, hot’ i varukaz vähän.


3 (3).jpg


Zavodihe rad heinäntegol. Mašoi surel tahtol da melentartusel haravoiči heinäd, asttes maman taga. Mužikad sil aigal vaumištiba sovapun da toižed kalud kegon täht. Sid’ kaik hein oli vaumiž, se jo venui läz sijad kegon täht. Radod oli tehtud äi. Baboi äkkid nägišti, miše Mašoi om jo väzunu. ”Paha azj om − meleti baboi. − Ka Mašoi ei sönd nimidä tämbei! Pidab tehta midä-se!” I tuli hänen pähä idei. Baboi oti penen sumkaižen, pani sihe voileibän da toi necen sumkan penzhannoks. Mašoi ištui mal vägetoi. Baboi kucui Mašad da sanui hänele: 

— Kacu, Mašoi, midä-se venub penzhiš! 

— A midä se om? – küzui Maša. 

— Ka jokse da kacu! 

Maša joksi penzhannoks da nägišti, miše tägä venub sumkaine. Hän oti sen da jokseškanzi babannoks: 

— Ka nece-žo om sumk! 

— A midä sumkas om? – küzui baboi. 

Mašoi kacuhti sumkaha da nägišti sömäd. Vac jo lujas buraiži − näl’g oli jo kova. 

— Baboi, nece om voileib! Kuspäi se om tägä? 

— A nece om lahj jänišalpäi. Hän nägišti, miše sinä nimidä ed sönd i päti sötta sindai. Sö, lahjad jänišalpäi oma kaikid magedambad! 

Mašoi muhahti, söi voileibän da sanui: 

— Baboi, minä völ nikonz en sönd mugošt magedad voileibäd! Minai möst om äi väged! 

— Hüvä om, − sanui baboi. − Sanu spasib jänišale da jokse kegod peksmaha! 

Sanui Mašoi spasib jänišale, a jäl’ghe voileibäd hän radoi völ paremba da hänen modos kaiken aigan oli muhu.


LIŽIÄ AIHIES
Oma Mua
Karjalaisien elämyä ei pie jättyä venehittä
Vienan Karjalan perintehellisen venehen rakentamisen šaloja šuatih tietyä Muinasen Karjalan muan muisto: tiijuššamma käsitöitä ta šäilytämmä perinnehtä -projektin ošallistujat.
Karjalan Sanomat
Ääniopas tutustuttaa Vuokkiniemeen
Kostamuksessa valmistetaan ääniopastus, joka tutustuttaa Vuokkiniemen historiaan ja kulttuuriin pelimuodossa. Hanke toteutetaan Dobrota Severa -rahaston tuella.
Kodima
Tahtoin ozutada, kut tärged om opeta vepsän kel’t
Maria Košeleva radab vepsän da suomen keliden opendajan Petroskoin universitetas. A necen voden sulakus hän polesti dissertacijan. Maria oppib vepsän kel’t, i se oli valitud hänen tedoradon temaks.
Oma Mua
Mandžoidu on täyzi joga ast’e, kai käziaste
Nuožarves eläi mandžoinkazvattai sanelou hyvän mandžoin uudizen peittožuksis da mandžoibiznesan monimutkažuksis.
Oma Mua
Kahekšankymmenen vuuvven piäštä
Kalevalan mua šäilyttäy muistuo yli 3 000 šotilahašta ta upšeerista, kumpaset kuavuttih Šuurešša Isänmuallisešša šovašša piirin puoluštamisen ta vapauttamisen aikana.
Karjalan Sanomat
Etnopuisto kutsuu uppoutumaan legendaan
Äänisenrannan piirissä toimintansa aloitti uusi etnopuisto nimeltä Varion tulivuori. Puisto tutustuttaa vierailijoita kulttuuriin ja geologiaan.
Karjalan Sanomat
Karjalan suurin kuoro lauloi taas Petroskoissa
Laulujuhlat kokosivat Petroskoihin yli 1 500 laulajaa eli 74 kuoroa kymmeneltä Venäjän alueelta.
Oma Mua
Karjalan tazavaldu on täyttänyh 105 vuottu
Tänä vuon Karjalan tazavallan päiviä ei eistetty sygyzykse, kui se oli endizinny vuozin, sen piendykohtakse miärättih Petroskoi da yhtistettih linnan päivän kel.
Karjalan Sanomat
Uusia kaivosyrityksiä ilmestyy Karjalaan
Pietarin kansainvälisessä talousfoorumissa tehtiin sopimukset uusien kaivosyritysten perustamisesta Karjalaan. Ne louhivat ja jalostavat marmoria, graniittia ja tuffiitteja.
Kodima
Pajata, meiden vepsän ma!
Ojatin randal Vidl-küläs regionoidenkeskeine vepsläine praznik “Elonpu” udes kerazi adivoid erazvuiččiš man čogišpäi.
Kirjuttauvu
Rekisteröintä
Peittošana
Hyväkšy peittošana