Minun baban sarnad. Lahj jänišalpäi

Marija Aleksejeva
12.07.2024
Maria Aleksejeva johtutab sarnoid, miččid hänele staronoiči laps’aigal hänen baboi. Necil kerdal penikaine Mašoi lähteb ičeze vanhembidenke heinäntegole. Nece sarn starinoičeb, kut mäni emäine radpäiv nitul.
Ende küliš oli äi heboid, lehmid, kanoid, sigoid da toižid kodiživatoid. Radod-ki niidenke oli äi. Kuva: Lida Žukova
Ende küliš oli äi heboid, lehmid, kanoid, sigoid da toižid kodiživatoid. Radod-ki niidenke oli äi. Kuva: Lida Žukova

Minä jo olen starinoičenu teile ühten neniš sarnoišpäi, miččid minun baboi meleti iče minun polhe. Täl kerdal tahtoižin starinoita völ ühten. Minä olen külälaine, olen sündunu Toižeges. A ende, minun laps’aigas, küliš oli äi heboid, lehmid, kanoid, sigoid da toižid kodiživatoid. Niidenke radod oli äi: pidi sötta niid, puhtastada tannast da tetpas pidi panda heinäd varha. Minun baboil da dedoil oliba vazad, lehm da kanaižed, sikš kezal mö kaik mänim heinäntegole, ved’ heinäd pidi äi. I nece istorii, miččen starinoiči minun baboi kuti sarnaižen, oli heinäntegol.


Irdal oli läm’ heinku, sä oli hüvä, endegläšt dedoi niti pöudod, kaik hein oli jo kuiv da tuli aig kerata sidä. Aigaližel homendesel kaik kanznikad, heimolaižed tuliba babannoks da dedannoks, kaik oliba radsobiš, haravoidenke da hangoidenke. Eskai pičukaine Mašoi jo seižui bat’anke da mamanke, hänen kädes oli penikaine harav. Nece oli hänen ezmäine heinäntego, da hän oli hüviš meliš, miše händast ottihe rata ühtes kaiken kanzanke. 

Baboi läksi pertišpäi da sanui kaikile: ”Ei sa rata tühjan vacanke, minä keitin oland’ad, munapirgad da lüpsin lehmän. Mängam ezmäks sömha!” 

Kaik mäniba pertihe, honuses jo oli vaumiž sur’ stol. Sömäd stolal oli äi, kaik söiba surel tahtol, ved’ teziba − edes linneb jüged radpäiv. Vaiše Mašoi ištui bat’an rindal da ei sönd nimidä. Baboi küzui Mašal: 

— Mikš sinä, vonukaine, ed sö? Ved’ sinei pidab äi väged, miše rata haravol!” 

— En tahtoi nimidä! − sanui Mašoi. 

Baboi oli opalas sen tagut, no ei voind nimidä tehta – mugoine nenakaz oli pen’ vonukaine. Kanznikad söiba murginad da läksiba pertišpäi. 

Kaik keraziba ičeze radkalud, dedoi avaiži traktorad. Te nitüle oli lühüd, sikš ken-se läksi jaugai, no Mašoi bat’anke da mamanke pätiba ajada traktoral, volokušil. Nece lujas tuli mel’he Mašale, ved’ om lujas melentartušt ajada volokušil ezmäižen kerdan, hot’ i varukaz vähän.


3 (3).jpg


Zavodihe rad heinäntegol. Mašoi surel tahtol da melentartusel haravoiči heinäd, asttes maman taga. Mužikad sil aigal vaumištiba sovapun da toižed kalud kegon täht. Sid’ kaik hein oli vaumiž, se jo venui läz sijad kegon täht. Radod oli tehtud äi. Baboi äkkid nägišti, miše Mašoi om jo väzunu. ”Paha azj om − meleti baboi. − Ka Mašoi ei sönd nimidä tämbei! Pidab tehta midä-se!” I tuli hänen pähä idei. Baboi oti penen sumkaižen, pani sihe voileibän da toi necen sumkan penzhannoks. Mašoi ištui mal vägetoi. Baboi kucui Mašad da sanui hänele: 

— Kacu, Mašoi, midä-se venub penzhiš! 

— A midä se om? – küzui Maša. 

— Ka jokse da kacu! 

Maša joksi penzhannoks da nägišti, miše tägä venub sumkaine. Hän oti sen da jokseškanzi babannoks: 

— Ka nece-žo om sumk! 

— A midä sumkas om? – küzui baboi. 

Mašoi kacuhti sumkaha da nägišti sömäd. Vac jo lujas buraiži − näl’g oli jo kova. 

— Baboi, nece om voileib! Kuspäi se om tägä? 

— A nece om lahj jänišalpäi. Hän nägišti, miše sinä nimidä ed sönd i päti sötta sindai. Sö, lahjad jänišalpäi oma kaikid magedambad! 

Mašoi muhahti, söi voileibän da sanui: 

— Baboi, minä völ nikonz en sönd mugošt magedad voileibäd! Minai möst om äi väged! 

— Hüvä om, − sanui baboi. − Sanu spasib jänišale da jokse kegod peksmaha! 

Sanui Mašoi spasib jänišale, a jäl’ghe voileibäd hän radoi völ paremba da hänen modos kaiken aigan oli muhu.


ПОХОЖИЕ СТАТЬИ
Karjalan Sanomat
Kansallinen teatteri tutkii Kalevalaa
Samaralaisen ohjaajan Artjom Ustinovin ohjaama Kaikkeuden nostatus -esitys saa ensi-iltansa teatterin näyttämöllä 17. lokakuuta. Siinä esiintyy vain naishahmoja.
Oma Mua
Sähkökirjasto muamankielien opastajile abuh
Šokšun školan vepsän kielen opastai Gleb Fomin kehoitti luadimah sähkökirjasto, kudai olis muamakielien opastajile abuh. Kehoitustu kannatti Ven’an prezidentu.
Karjalan Sanomat
Hyvät valokuvat: tarina, joka ei ole kuviteltu
Karjalan kansallisen teatterin näyttämöllä kantaesitettiin tuore esitys. Se ei kerro menneestä ja tulevasta eikä kuvitellusta maailmasta vaan siitä, mitä tapahtuu nyt.
Oma Mua
Tahtot eliä hyvin – ga elä
Heččulankylän eläjät ei uneksita suadamattomua. Hyö hyvin tietäh: tahtonet parandua omua elaigua — pidäy ruadua.
Oma Mua
Venäjän rahvahiin kielilöin päivä pijettih Tverin Karielašša
Tänä vuodena miän šuurella Veniäjällä enžimäzičči oli Venäjän rahvahiin kielilöin päivä.
Karjalan Sanomat
Lasten museomotivaatio suurennuslasin alla
Slydarium-monitoimitiloissa järjestettiin podcast-päivä. Asiantuntijat antoi vat vinkkejä, miten saada lapset ja nuoret innostumaan museosta.
Oma Mua
Peččerin setolaiset: mitä jiäy meijän jälkeh?
Seto on pieni rahvaš, kumpani ammusista ajoista eläy Venäjän ta Viron rajalla. Jotta kuunnella seton kieltä, mie läksin Peččerin piirih (Pskovin alovehella) ta kävin Saagorja-kyläššä (venäjäkši – Mitkovitskoje Zagor’je).
Karjalan Sanomat
Vepsäläinen folklore tutuksi nuorille
Uusi hanke on omistettu vepsän kielelle ja kansanperinteelle. Eri-ikäiset ihmiset ovat tervetulleita osallistumaan.
Karjalan Sanomat
Karjalaisia maitotuotteita laajasti markkinoille
Karjalaan perustettu koordinaationeuvosto edistää maidontuottajien ja -jalostajien välistä kanssakäymistä, jotta paikallisia maitotuotteita olisi laajasti esillä tasavallassa.
Oma Mua
Iäniopaš upottau Kalevala-runoelmah ta kyläelämäh
Koštamuksen musejo on luatimašša iäniopašta, kumpani tuttavuššuttau karjalaiseh kulttuurih ta perintehih. Opaš luajitah Pohjolan hyvyš -rahašton rahotukšella.
Войти
Пожалуйста, авторизуйтесь:
Логин:
Пароль:

Забыли свой пароль?