2. uhokud mäni vastuz, mitte oli omištadud vepsän kelen opendajan, runoilijan da kaičijan Ol’ga Žukovan muštole. Vastuz kerazi ühtes zalas Ol'ga Zukovan kanznikoid, sebranikoid, openikoid, da muite ristituid, kudambad teziba da navediba händast.
Muštehtan aigal adivoiden täht kului Ol’ga Žukovan runoid, sarnoid, starinoid vepsän kelel. Ol’gan sebranikad johtutiba melentartuižid istorijoid hänen elospäi. Kaikiden adivoiden täht ozutadihe fil’m Ol’ga Žukovan ühthnendanke.
O’lga Zukova pagiži vepsäks ani laps’aigaspäi, huvin tezi ičemoi rahvahan veroid da tradicijoid. Kaik nene tedod hän mahtoi panda runorivihe, sarnoihe, starinoihe, miččid kirjuti kaiken ičeze elon. Hänen runod oliba kaikuččes vepsän kelen openduzkirjas.
Oldes opendajan universitetas, Ol’ga Žukova lujas hüvin mahtoi antta openikoile ičeze tedoid, ozutada heile, mitte čoma da tarbhaine om vepsän kel’. Hänen tedomahton taguiči nügüd’ om äi vepsän kelen tundijoid.
— Ol’ga Jur’jevna oli minun vepsän kelen opendajan ezmäižel da nelländel voz’kursil. Hän avaiži minei vepsläižiden mirun, starinoiči äi melentartušt ičeze rahvahas da keles. Nece jäi muštho. Minun pästandaspäi om männu jo läz kuz’ vot, no nügüdehesai johtutan Ol’ga Jur’jevnan elonnavedindad da ilokahid, melevid starinoid elon da ristituiden polhe, a mugažo vepsän kel’t koskijoid nevondoid. Nügüd’ radan “Kodima”-lehtesen toimitajan — redakcijas läz kaikuččel päiväl johtutadas Ol’ga Jur’jevnad suren spasiboičendanke, sanui Ol’ga Žukovan openik Darja Hil’.
Ol’ga Žukovad ei ole hengiš jo voz’, no mugoižed vastused ozutaba, miše händast mušttas, hän eläb kaikuččes hänen riviš, kaikuččes ristituiden südäimes.