Stefan Huotarinen (Godarev) oli rodužin pohjaslyydiläzes Hald’ärven kyläspäi, ga vallankumovuksen jälles lähti elämäh Suomeh. Suomes eläjes häi ei unohtannuh omua muamankieldy. Virtaranta kirjutti hänes äijän čuassuu lyydinkielisty paginua karjalazien elokses, ruadolois, pruazniekois, syömizis, sovis, tukun zuakkunua da bival’šinua, kudamat jällespäi kirjutti bumuagale da sai kanzien välih. Viiziozaine Lyydiläisiä tekstejä -kniigu nägi päiväzenvalgien Suomes kahtel kielel – lyydinkarjalakse da suomekse. Tämän Virtarannan kerätyn, kirjutetun da suomekse kiännetyn tevoksen painatutti Suomelas-ugrilaine seuru. Ližäkse Virtaranta kirjutti Hal’därven murdehen grammatiekan, kieliopin. Sen sežo painoi Suomelas-ugrilaine seuru. Tiettäväine, nennii kniigoi ei voi ottua kädeh jogatoine, ku net on kirjutettu tiedomiehile, korgeiškolien opastajile da opastujile.
Minä kuulin, Miitriäžin didi roskažii ende Lososink-d’ogi tuli kesked linnadmyöi. Golikofkale oli piäliči d’ogeš šild. Šihe oli luadittu plotin. Plotin oli nostettu ylähäkš. Šitpiäi oli luadittu ruuslad. Zavodai veži mäni i sem plotinan kohtas storož oli. Storožal oli oma kodine. Palkad makset’t’ii vähä. Storož vie pidi viinad myödäväkš. Toižed viinlaukad salbat’t’ii aiguoin, a hän torguičč kahteitošt čuassuisuai yön i vie toičči torguičč vie čuassuisuai.
Yhten yön kakštoštkyme čuassud avaiž uksen, tuli laukkai ylen d’äred miež, pit’kat tukad must. Se hälle sanuu: “Vala mille četvert’ viinad!” Hän kaččou häneipiäi – nikonz mugošt miest ei nähny. Häm valuoi hä’lle četvertin viinad. Četvert’ meil oli viiž butilkad. I ot’ kaiken kieraz d’uoi.
Kormanišpiäi nošč kobran, pani hälle d’en’gat vuiručkale i iče läht’ iäre. Lähtes vie sanui: “Huomen täll aiga minä tulen op’ät’. Pidä avuoin ukš! I elä sanu nikelle”, starikale sanui.
Ližiä lugiekkua “Oman Muan” tulies noumeras 29. heinykuudu.